‍

Me oleme metsikud väikesed loomad, kes tahavad pugeda sooja ja niiskesse mulda, sambla alla varjule, aga me oleme ka jumalikud olendid, kes on tehtud tühjusest ja energiast ning kellel on võime olla ühenduses kõiksusega. Me oleme inimülesed ja poolinimlikud. See metsik on meile “antud” nagu jumalikki – me avastame selle endast, oma alateadvusest, ja ometi on see meie jaoks müsteerium. Meie loomariigist pärit keha koos oma eellastelt pärit mälestustega on osa sellest samast saladusest, mis meie teadvus ja jumalatunnetus, see ei ole vähem väärtuslik, vähem õilis. Meis on palju kihistusi, palju varjatud võimeid, arhetüüpe, tunge ja hirme. See kõik oleme meie – hirmsamad kui oskame uskuda, võimsamad kui oskame ära kasutada. Kui endasse kaevuda, võib sealt leida nii piiritu rahu kui obsessiivse hirmu.

‍

Näituse teemadeks on nii need arhetüübid, mis võivad tuttavad ette tulla, kui ka see kaevumise tunne, introspektsioon, alateadvuse sähvatuste äratundmine.Siin leidub arhailisi, traditsionaalset kunsti meenutavaid töid, mis on tehtud jõemudast leitud erodeerunud metallesemetest ja kontidest. Neid tasakaalustavad heledamad marmoripulbrist, alabastrist ja kipsist lüürilisemad teosed, idealiseeritud inimnäod. Lisaks on mõned elektrivalgust kasutavad teosed.

‍

Kunstnik räägib näitusest oma videointervjuus:

‍

Silja Truus lõpetas kunstiõpingud 2011. aastal Ühendkuningriigis, kus ta on oma skulptuuride ja installatsioonidega osalenud 2009–2017 kümnekonnal näitusel. Eelmisest aastast elab ta taas Eestis. Oma töödes käsitleb kunstnik varjatud ja sügavalt emotsionaalseid reaktsioone inimeseksolemise kõige fundamentaalsematele kogemustele. Vormilt on need teosed sageli inspireeritud traditsionaalsest kunstist, mõjudes lihtsa ja spontaansena. Silja on tavapärasemate materjalide kõrval kasutanud palju ka leitud ja taaskasutatud objekte. Ta lähtub oma töös põhimõttest, et materjali iseloom ja sellega seonduvad tunded ning tähendused kanduvad alati edasi lõpetatud teosesse ja moodustavad sellest olulise osa.

‍

Näitus avatakse 15.06. kell 14

‍

The sculptures in the exhibition “In the Deep, There is High, in the Low, Sublime” have been born from the sense that human being is a paradox, and the realisation that digging deep into the psyche reveals the same results as ascending from oneself. We are tiny wild animals that want to burrow into the warm and moist earth, hide under the moss – and we are also divine beings, made of void and energy, who possess the ability to be in union with the cosmos. We are sublime and subhuman. The wild in us is “given” as is the divine – we discover it in ourselves, in our subconscious, and yet it is a mystery for us. Our body that we inherited from the animalkind, with its memories of our ancestors, is a part of the same secret as our consciousness and sense of divinity; it is not less valuable, less noble. There are many layers in us, many hidden talents, archetypes, urges and fears. All of it is us – more horrible than we can believe, more awesome than we can utilise. When we delve deeper into ourselves, we can find unlimited peace and obsessive fear.

Themes of the exhibition are these archetypes, that may be familiar, but also that sense on delving deep, introspection, recognising flickers from the subconscious. There are archaic works reminiscent of traditional art, made of metal pieces and bones found in the mud of a river. Balancing those, there are lighter pieces, made of marble powder, alabaster and plaster. Those are more lyrical, depicting idealised faces. In addition there are a couple of pieces with electric lights.

‍

Opening 15.06. 2pm

‍