Mis? Kus?
Meie kunstisadama leiab põhjaranniku veerelt, roheliste metsade, karastavate järvede, jõgede ja mere vahelt.
Me väärtustame head atmosfääri, mis ei kuma pelgalt aknast paistvas ja maalidele konkurentsi pakkuvas meres, vaid ka selgelt tajutavas vabaduses ja enesekindluses.
Hoolime looduse- ja keskkonnahoiust, mis väljendub läbivalt näituste ja sündmuste korraldamisel valitud teemades.
Viinistu, me koduküla
Viinistu on vana rannaküla Põhja-Eestis Pärispea poolsaare kirderannikul. Viinistu inimesed loevad oma küla sünniajaks aastat 1372, sest sellest aastast on pärit ürik Tallinna Linnaarhiivist, kus räägitakse Viinistu kalurist-Wynest vischer”ist. Järgmine teade 1542.aastast nimetab kahte talupoega - Mathias u. Peter, bauern im dorpe tho Wintze (Mathias ja Peter, talupojad Wintze külast). Need on esimesed Viinistu mehed, kelle nimed teada on.
Aegade jooksul on küla nimi olnud Wynis, Wijnies, Winisto, Winist, Winnist, Winnistpää, Winistu, Winisto. Praegune nimekuju on 19. sajandi keskpaigast.Rahvapärimuse järgi olevat Viinistu küla esimesed asukad tulnud Soomest - Suursaarest. Need olnud kaks venda - Heikki ja Aadu. Vennakesed otsustanud siin, kolmest küljest merega piiratud neemel, kodu rajada, ent polevat tahtnud väga lähestikku elada. Heikki ehitanud talu küla loodeotsa, Aadu asunud elama kagu poole. Tänapäevani on Viinistul kaks külaotsa- Heigiots ja Aaduots, viimast on nimetatud varem Aadu naise Sohvi järgi ka Sohviotsaks. Hiljem olevat vendadele järele tulnud kolmas veli Akseli ja Viinistule talude seas seas on tänini Heigi, Aadu ja Aksli. Heigiotsa kutsutakse ka Tont-külaks, Aaduotsa Sadamneeme ehk Pleuna (Plevna) linnaga. Küla keskele jääb Sunimägi, kahe kilomeetri pikkuse tänavküla süda.Administratiivselt kuulub Viinistu küla koosseisu kaks saart: külast 4.5 km kaugusel olev Mohni, mis veetleb külastajaid oma vaheldusrikka maastiku ja mitmekesise taimestikuga, ning Aaduotsa lõppu jääv tilluke metsane Haldi saar.
Salakaubavedu
Ehki Viinistu on ammustest aegadest kalurite küla, pani minevikuaegade Viinistu tuntusele ja jõukusele aluse salakaubavedu. Esmalt oli salakaubaks sool, mida veeti purjepaatidega juba enne Krimmi sõda, hiljem oli selleks ka riidekaup ja tuletikud. Paar aastakümmet enne I maailmasõda muutus salakaubaks Saksa piiritus, mida toodi Meemelist. Sõja ajal tegevus vaibus, sai aga uut hoogu, kui 1919. aastal kehtestati Soome nn kuiv seadus. Läänemerest sai Viinameri ja rahvusromantiline Soome sild sai kahe sõja vahelisel ajal plekist kuju. Ometi ei peetud salaviinaäri tavamoraalis kuriteoks ja Viinistu mehed teenisid piirituseveoga nii hästi, et peagi osteti mootorpurjekaid, seejärel aurikuid. Keelatud märjuke toimetati kohale välisriigi lipu all. Hoolimata sellest, et piirituselastid ei jõudnud alati sihtkohta - palju kanget kraami heideti valvelaevu märgates üle parda, palju tulivett konfiskeeriti ja mehed istusid “pulkije taga” nii Tallinnas kui Helsingis -, teeniti raha, millest jagus enda tarbeks, aga ka Tuletõrje Seltsimaja ja külale oma kooli ehitamiseks. Jõukusest kõneles seegi, et külas oli juba tollal oma telefonikeskjaam ja 46 telefoni.
" Viinistu on esmamainitud 1372. aastal. Külal on olnud häid ja halbu aegu. Viimase ilmasõja ajal kaotas küla kakskolmandikku oma elanikest. Tänapäeval pakuvad Viinistu mitmekesine loodus, aja-ja kultuurilugu keskkonda loometegevuseks ja puhkust ilmakärast. Kui Viinistul õnnestub nende ettevõtmistega pakkuda siinsele Lahemaa ilule nii omarahva kui ka lähemalt ja kaugemalt tulijate jaoks lisaelamusi, siis on ju väga tore. Selle nimel on hea meel tegutseda."
– Jaan Manitski
