Me elame suurte muutuste ajal, tsivilisatsiooni surve elukeskkondadele on ületanud mõistliku piiri ja tavaliselt tasakaalus püsivad looduslikud protsessid valmistavad meile aina ebameeldivamaid üllatusi.
Hakkame teadlikuks saama oma vastutusest planeedi käekäigu, elurikkuse jätkumise eest. Kuhjunud ökoloogilisi probleeme üksnes tehnoloogia abil me lahendada ei suuda – vaja on liitlast, kellel oleks kaalul sama palju, kui meil endil, aga kelle võimekus ületaks meie oma mäekõrguselt. Ei paista ühtegi teist kandidaati, kui biosfäär ise koos kõigi oma asukatega, rändlindudest mikrobioomideni. Mõistlik oleks maaväliste tsivilisatsioonide otsingutest puhkust võtta ning õppida suhtlema omaenda planeedi konsortsiumidega. Ei ole tõhusamat atmosfääri regulaatorit kui metsad ja ookeanifloora. Peame nendega saavutama koostöö ja heanaaberlikud suhted, õppima märgisüsteemid ja astuma läbirääkimiste lagendikule – me peame ennast ju intelligentseks liigiks.
Oleme taipamas, et teised eluvormid on võrdväärsed, nendega on võimalik ja vältimatu suhelda, seetõttu vajame uut teadmiste ökoloogiat, uut ühendavat lähenemist, mis põimiks kokku elu-, kultuuri-, looduse- ja inimteadused.
Just kunstide ja teaduste sümbioosis, ergastatud piirialadel, saab tekkida uut mõistmist, mis aitab kuhjunud probleeme loovalt lahendada.