Viinistu kunstigiid

Eduard Wiiralti tippteosed

Eduard Wiiralti loometeest ja šedöövritest saab paraja ampsu Viinistu kunstimuuseumist.

Eduard Wiiralt

Eduard Wiiralt (1898 - 1954) on tippgraafik, kelle kunsti sisusügavus, ere stiil ja tehniline virtuooslikkus on olnud eesti graafika arengu oluliseks stiimuliks.

1922 täiendas Wiiralt end Saksamaal, kus sõjajärgselt teravnenud sotsiaalsetes kontrastides, priiskava rikkuse ja armetu vaesuse vahel tundis ta rõõmu loomadest loomaaias: „Need on minu kõige armsamad sõbrad siin“, kirjutab ta ühes kirjas, lisades joonistuse jõehobust ja lõvist.

„Need on minu kõige armsamad sõbrad siin“

Esimese Pariisi-perioodi, s.o. aastate 1926-33 loomingu krooniks on kolm teost, millest esimesena hakkas ta 1930. aasta veebruaris kavandama kompositsiooni „Põrgu“.

Põrgu

14aastase Pariisi-perioodil vaskplaadile graveeritud “Põrgu” sai alguse naisaktist, keda ümbritses ihar meestesumm. Samale plaadile lõi Wiiralt uue kompositsiooni fantastilistest peadest sümboliseerides vasakul teljel surma, keskel robot-sõjamasinat ja paremal Saksa militarismi.

„Kabaree“ loob ta pildi fantastilisest orgiast lihalike rõõmude peol leidub vaid üksikuid vaimsuse välgatusi: magav Kristus söömalaua taga, linnuke viiuldaja poognal ja palvetava naise vari ühe joodiku turjal. Vaatamata sellele, et pilt tundub esmapilgul lustakas, on selle alltekst niisama jõuliselt inimesekriitiline nagu „Põrgul“.

Mõlemad gravüürid on äärest ääreni täidetud figuuridega, järgides vana kompositsiooniprintsiipi horror vacui (lad.k. tühjuse kartus).

Wiiralti jutlustaja on fanaatik, valevanduja (seda näitab tema žestist erinev käe vari foonil), ometigi lummab ta massi, mis koosneb erinevatest rassidest inimestest, meestest ja naistest. Nende kujutamisel väldib kunstnik groteski, näib, nagu tunneks ta neile kaasa.

Wiiralti Maroko-reisil veetis ta peamiselt Marrakechis, joonistades araablasi ja berbereid, kaameleid sissesõiduhoovides - fndukkides.Seal on sündinud ka mõned gravüürid: esimesena „Marrakechi linnamüür“ vaatega Atlase mägedele ning teisena „Arkeia“.

„Arkeia“ on tema kauneim aktigravüür. Tõmmu sale araablanna poseerib loomulikult, koketsuseta, näos ja poosis on tunda ujedust.
‍
Maroko paelus veel kaua Wiiralti kujutlusi. 1939. aastal Pariisis lõpetas ta suure maastiku „Vaade Atlase mägedel“, lõi pehmelakitehnikas „Naerva kaameli“ ning alustas puugravüüri „Kaameli pea“, mille lõpetas Eestis. 1940. aastal graveeris ta Eestis „Berberi poisi“, „Noore araablase“ ja „Berberi tüdruku kaameliga“. Ka pärast sõda Pariisis unistas ta Aafrika päikesest.

Tagasi Eestisse

Teise Maailmasõja ajal viibis Wiiralt Eestis. Pärast 14-aastast eemalolekut otsis ta kontakti kodumaaga eeskätt läbi inimeste, keda ta portreteeris.

Üks selliseid portreesid on „Monika“.„Monika“ kätkeb õieti kolme portreed: lapseohtu portreed medaljonil, veidi suurema tüdruku portreed taustal ja täiskasvanulikult tõsise ilmega teismelist laua ääres istuvana. Wiiralt oleks nagu tahtnud näidata, kui erinevalt võib üht ja sama inimest portreekunstis kujutada, aga ka seda, et tõeline portretist näeb inimeses mitte ainult hetkeseisundit, vaid ka tema eilset ja homset päeva.

Seejärel Wiiralt Eestist, esialgu Viini, sealt sõjategevuse lähenedes Berliini, kust omakorda Rootsi. Rootsis viibis Wiiralt 5. maist 1945 30. septembrini 1946. Seal valmis tal kaks teost – „Väike Gisèle“ja „Lapi maastik - Vaisaluokta“.

Tutvumine rootsi kunstiga jättis Wiiraltile mulje, et sealsed kunstnikud ei ole õieti tabanud maa omapära. Selle omapära otsinguil sõitis ta Põhja-Rootsi, Norrbotteni lääni, s.o. Lapimaale, kaaslaseks kunstnik Eduard Ole.
‍
„Lapi maastik - Vaisaluokta" näitab Wiiralti teravat pilku nii kunstnikuna kui ka inimesena. Rääkides Põhja-Euroopa põlisrahvast, kelle asuala ulatub Põhja-Norrast üle Rootsi ja Soome Koola poolsaareni Venemaal - mainitakse sageli loodust ja jõuluvana, harvemini laplaste keelt, kultuuri ja võitlust oma identiteedi säilimise eest. Aga just see rahvas ja tema loomulik looduskeskkond huvitasid Wiiraltit. „Lapi maastikus" lõi ta eepilise pildi põhjamaa inimese ja looduse kokkukuuluvusest.

Wiiralt oli esimesi monotüüpia viljelejaid eesti kunstis. Monotüüpia on tehnika, mille puhul kujutis maalitakse plaadile ning trükitakse sellelt käsitsi üks või kaks tõmmist. Enamasti on monotüüpiad lihtsustatud vormiga, sest plaadile peab maalima kähku, et värv ei jõuaks kuivada. Wiiralti tehnoloogia oli keerulisem, tema monotüüpiad on vahel nii nüansirikkad, et nende teostusviis tekitab kunstnikeski hämmeldust. Kuna tõmmiseid on reeglina üks, on monotüüpia unikaalne. Tema enda hinnangul on ta loonud 400-500 monotüüpiat. Eesti muuseumides on neid 70

Illustratsioonid

Eduard Wiiralti tegevus illustraatorina algas kodumaal. Pariisiski jätkas ta illustratsioonide joonistamist mõnedele kodumaistele väljaannetele. Ent tema talenti rakendati peatselt ka prantsuse bibliofiilsete väljaannete illustreerimiseks.
‍
Wiiralti koostöö Pariisi kirjastusega Éditions du Trianon algas 4 reproduktiivse portreegravüüriga bibliofiilsele sarjale „Le musée romantique“ ning jätkus illustratsiooniga ning 12 puugravüüris vinjetiga François Mauriaci esseele „Lisa Bossuet' traktaadile himurusest“ ja 6 samas tehnikas illustratsiooniga Aleksandr Puškini poeemile „La Gabrielide“. Fr.Mauriaci illustratsioonidest kaks kujutavad fantastilis-grotsekseid himutuse allegooriaid , üks - mõtisklevat meest naisakti taustal; frontispissideks on Jacques-Benigne Bossuet' ja Mauriaci portreed - viimane graveeritud natuurist tehtud joonistuse järgi.

No items found.

0:00

Kunstniku luigelauluks pidada gravüüri „Rahutus“, milles on kuju leidnud teda viimasel loomeperioodil vallanud mõtisklused kunsti olemusest. Melanhoolse ilmega madonnalikku naisepeasse kummalise nägemusliku maastiku ees on kunstnik pannud oma rahutuse kunsti, ühiskonna ja iseenese tuleviku pärast.

Eduard Wiiralti kollektsioon Viinistu Kunstimuuseumis ja selle ekspositsioon

Viinistu Kunstimuuseumi Wiiralti kollektsioon on üks suurimaid Eestis ning paelub mitte ainult suuruse, vaid ka mitmekesisusega. Teoste koguarv küündib üle 200, millest üle poole moodustavad estambid, teise poole suuremad joonistused ja visandid. Kollektsioon annab hea läbilõike kunstniku loomingust, eriti tema hiilgeperioodist Pariisis, aga ka sõja ajal Eestis ja pärast sõda loodust.

Üks saal Viinistu Kunstimuuseumis on olnud mitmeid aastaid Wiiralti loomingu päralt. Seoses kogu muuseumi ekspositsiooni ümberkorraldamisega ja süsteemsemaks muutmisega on antud uus ilme ka Wiiralti saalile, kus on esitatud kunstniku teoste paremik tema kindlailmeliste ja kogus paremini esindatud loomeperioodide järgi. Wiiralti kaasajal oli graafika suhteliselt väikeseformaadiline, mõeldud lähivaatluseks ning seda oli sajandeid säilitatud mappides, karpides või albumitena. Ta on ise kirjutanud, et mappides hoidmine on eelistatum ja kui graafikat üldse eksponeerida seinal, siis võimalikult lihtsalt vormistatuna. Selle ekspositsiooni suhteliselt madal riputustasand peaks võimaldama peenekoelise graafilise teostuse lähemat vaatlust, samuti sobima ka noorematele külastajatele.

Muuseumi lehele →