Tribüün
Viinistu Kunstimuuseumi püsinäitus tunnistab, et Eesti kunstnikud on eelistanud pehmeid žanre ja näinud kunsti pigem eneseväljenduse kui sõnumite edastamise vahendina. Ka nõukogude perioodil kunstnikele pealesunnitud poliitilisus ei kandnud siin erilist vilja. Kõneldi küll sisu ja vormi tasakaalust, aga Eesti kunstis kippus raskuskese ikka vormi – kunst kunsti pärast arusaama – poole. Tribüün ongi reserveeritud kunstnike poliitilistele ja sotsiaalsetele kommentaaridele ja (pette?)sõnumitele. Pole vist väga üllatav, et enamus teostest pärinevad 1990. ja 2000. aastatest. Kui Leonhard Lapini sotsartilik poliitiline sari „Märkide konversatsioon“ ja Lola Liivati maalipaarik „Vabadusest“ ja Vabadusele“ osutavad Eesti ajaloole, siis Kaido Ole munapea-tegelaste toimimisloogikale tasub paralleele otsida pigem tänase ühiskonna argipäevast. Marko Mäetamme mänguline looming nõuab tema „kristlike sõnumite“ lahtimuukimiseks kahtlemata fantaasiat. Nagu, muide, ka kõikide teoste ülesleidmine selles horisontaalselt ja vertikaalselt hargnevas ruumis. Nimelt on tegu Viinistu Kunstimuuseumi ekspositsiooniala keerukaima pinnaga. Selle alasti tellisseintega arhitektuurses kehandis asetseb muuseumi tehniline sõlmpunkt ja ruumi ositi kaheks korruseks jaotav tribüün. Nii pakuvad ootamatuid kohtumisi ka nurgatagused sopid ja laealused pinnad. Siit avaneb ka muuseumi tõeline üllatusruum – tünn.
