Eduard Wiiralti tegevus illustraatorina algas kodumaal 1917.aastal. Ülimalt viljakad olid aastad 1923 - 25, mil ta lõi ainuüksi Eduard Tennmanni usuõpetuse lugemiku neljale köitele üle 140 joonistuse. Pariisiski jätkas ta illustratsioonide joonistamist mõnedele kodumaistele väljaannetele. Ent tema talenti rakendati peatselt ka prantsuse bibliofiilsete väljaannete illustreerimiseks. 1927.aastal tegi ta 3 puugravüüris illustratsiooni bibkofiilide ajakirjale „Septimanie“ .
Wiiralti koostöö Pariisi kirjastusega Éditions du Trianon algas 1927.aasta 4 reproduktiivse portreegravüüriga bibliofiilsele sarjale „Le musée romantique“ ning jätkus 1928.aastal 5 oforditehnikas illustratsiooniga ning 12 puugravüüris vinjetiga François Mauriaci esseele „Lisa Bossuet' traktaadile himurusest“ (pr.k. Supplément au traité de Bossuet sur la concupiscence) ja 6 samas tehnikas illustratsiooniga Aleksandr Puškini poeemile „La Gabrielide“. Fr.Mauriaci illustratsioonidest kaks kujutavad fantastilis-grotsekseid himutuse allegooriaid , üks - mõtisklevat meest naisakti taustal; frontispissideks on Jacques-Benigne Bossuet' ja Mauriaci portreed - viimane graveeritud natuurist tehtud joonistuse järgi.
„La Gabrielide'i“ frontispissiks on luuletaja portree Orest Kiprenski maali järgi (1827, Riiklik Tretjakovi Galerii). Jumalavallatu poeemi „La Gabrielide“ kirjutas A.Puškin 1821. aastal. Seda levitati käsikirjaliselt; 1828.aastal algatas kirik selle kohta uurimise; Puškin eitas oma autorsust. Alates 1861. aastast ilmus esimene väljaanne Londonis, Venemaal ilmus samast aastast alates katkendeid. Poeemi teaduslik väljaanne ilmus 1922. aastal Peterburis. Trianoni kirjastuse väljaanne oli selle esimene prantsuskeelne tõlge. Raamatu tiraaž oli 345 - 300 Rives-paberil, 25 jaapani paberil, 20 eksemplari kirjastusele. Viimane illustratsioon ületas tolle aja mõistes igasugused usulise kombekuse piirid ning jäeti 320-st eksemplarist välja.
Wiiralti Puškini-illustratsioonid paeluvad mängleva fantaasia ja peenekoelise teostusega; kohati, eeskätt portrees on kasutatud ka uuritsat. Nad on hea maitse piirides ja Wiiralti raamatugraafilistest töödest ühed tuntumad. Kirjastus tegi talle ettepaneku luua 100 illustratsiooni Giovanni Boccaccio novellikogu „Decameron“ (1349-1353) jaoks (eestikeelne tõlge -Johannes Semper, 1957), kuid Wiiralt piirdus kahe proovigravüüriga (1929), tundes, et see hiiglatöö võib võtta aastaid, takistades teostamast oma ideid.