Julie Wilhelmine Hagen-Schwarzs ündis baltisaksa kunstniku August Matthias Hageni perekonnas, täiendasoma kunstnikuharidust 1846–1854 Saksamaal ja Itaalias.

Aastatel 1855–1858 saatis ta oma abikaasat, hilisemat Tartu Ülikooli astronoomiaprofessorit Peter Carl Ludwig Schwarzi uurimisreisidel Siberisse.Talle omistati 1858 esimese Eestistpärit kunstnikuna Peterburi Kunstide Akadeemia akadeemiku nimetus portreemaali alal. Järgnevalt elas Tartus, suvitas Eesti põhjarannikul ja jäädvustas sealseid maastikke.

1880ndatel Käsmus veedetud suved pakkusid talle põnevaid motiive rannamaastikest ja kalurikülast. Tema maastikud ja rannavaated, millest osa säilitatakse Eesti Kunstimuuseumis, esindavad 19. sajandi baltisaksa meremotiivide seas kõige omanäolisemaid.Ta on vaba Euroopa koolkondademõjutustest ning paistab silma lopsakarealismi ja isiklike maaliseisukohtadega. Silma torkab kunstniku huvi rändrahnude vastu, mida ta korduvalt maalib, ammutades oma teemast ülevustja suurust. Käsmu metsaveert kujutab kunstnik kui salapärast paika, mis äratab mõtteid muinasjuttudest, hoolimata kunstniku realistlikust esitusviisist. Niisugune metsavaade viitab 19. sajandi saksa romantismile, mis arendab vaate sihvakate sammaste ja pühaliku, salapärase meeloluga ruumi metafooriks, kus puuvõradest saavad võlvid ja metsas valitseb teatud saladuslikkus.

Tekst: Eha Komssarov, "Viinistu – kunsti sadam"

‍

Järva-Jaanist pärit maalikunstnik Eduard Karl Franz von Gebhardt tegutses 1875–1912 Düsseldorfi Kunstiakadeemia professorina, minnes kunstiajalukku sealse maalikooli usulise suunareformijana.Gebhardti vana testamendi teemadel valminud loomingust leiab mitmeid Moosese elu käsitlevaid kompositsioone,nende seast tõstetakse esile 1907 valminud Moosese surma tõlgendust.Kunstnikul õnnestus kompositsioonis luua irreaalne maailm, mis võtab vastu universaalseid jumalikke olevusi ja sunnib mõtisklema ilmutuse olemuse üle.“Moosese surm” käsitleb metafoorsel tasandil ime toimumist, maise elu lõppu ja samal hetkel alguse saavat ärkamist igavesele elule. Autoril on õnnestunud luua kaasahaarav visioon Moosese Kohtumisest surma ingliga. Ajastu maitsele vastavalt keskendub Gebhardt üleloomuliku teema käsitlejana psühholoogiale ja liikumisele. Maalis on oluline lõpmatusest kõnelev tasand.Tähenduslikult tühjal maal, mis avardub silmapiiri suunas ja viitabMoosese osale juutidele kaotsiläinudmaa tagastajana, leiab aset kummaline stseen taevast laskunud ingli ja Moosese vahel, milles kogu kommunikatsioon keskendub pilkudesse. Ingli ainitine pilk kuulutab maise elu lõppu ja uue,taevase elu algust, Moosese pilk piiritutimestust. Kogu stseeni valgustab loojuva päikese õhetusest elama hakanud taevalaotus. Gebhardti maise ilmutuse stseeni käsitlust on mõjustanud sajandivahetusel populaarne sümbolism, mistegeles sageli sarnase transtsendentaalsusega.

1920-30. aastatel Eestis maastiku- ja meremaalijana tuntud B. Ottenberg siirdus 1940. aastal Saksamaale ning sealt 1945. aastal Rootsi. Alusraamil on tema teose nimetus Finnland, mis tähendab hoopis Finnmarki Norra põhjaosas. Selline suurejooneline kompositsioon viikingite ajast on uudne ja huvitav tahk Boris Ottenbergi loomingus.