Kollektsiooni olustikupildid kajastavad elu erinevaid külgi. See saal koondab nii muretud vaikelupildid, pidulike puhkehetkede motiivid kui valusa kodukaotuse teema. 

Stiilipuhtaid idülle esindavad siin näiteks Johann Köleri kuulsa maali „Mšatka mõis Baidari väravatega Krimmi lõunakaldal“ peenviimistluses kavand ja Tõnis Grenzsteini „Suvine maastik“. Pulbitsev rõõm kajab vastu Alo Hoidre „Suvepäeva“ värvimöllus. Tundliku Johannes Greenbergi „Kodututes“ väljendavad aga sõjaaja ahastust nii pagejate muremustad silmad kui ärevad värvikooslused ja rahutud pintslitõmbed. Suurem enamus töid ei peegelda siiski nii jäigalt eristuvaid maailmu. Eesti kunstiklassikas näeb tunneteskaala äärmusi pigem harva. Pildid räägivad tasa ja vahel avanevad tähendusvarjundid vaid konteksti abil. Nii ei tajugi ehk esmapilgul meeleolu erinevusi Eerik Haameri kahel tööl: üks, „Äratõugatu“ jutustamas karmi lugu lapsega naise väljasaatmisest Ruhnu saarelt, teine kujutamas talguliste söömaaega.

Ka Richard Sagritsa akvarellile kodanlikult peenest salongist annab hoopis kõnekama tähenduse pealkiri „Interjöör sõjaaegses Jaroslavlis“. Tagalalinnast Jaroslavlist sai teadupärast nõukoguliku kunstimeetodi – sotsialistliku realismi – õppelabor. Isegi Elmar Kitse meeleolukas „Külapidu“ näitab süvenemisel hämaramat poolt. Pildi maastik ei mängi peorõõmuga kaasa ja tagaplaani tumedad kujud osutavad aja ebakindlusele.

Samavõrra mitmetahulise pildi pakub idülli ja raskete aegade teematuba Eesti kunsti stiilispektrist. Näiteks pärineks Märt Bormeistri 1952. aastal valminud hiigelmõõtmetes „Maastik lambakarjaga“ oma akadeemilis-romantilises käsituslaadis justkui 19. sajandi ajakapslist. Nii vähe meenutab see sotsrealistlikku klassikatõlgendust. Samaaegset traditsiooni jõudu ja uuenduse tungi illustreerivad Viinistu Kunstimuuseumi üks tunnuspilte Ants Viidalepa 1969. aasta „Ratturid“ ja Elmar Kitse aasta varem valminud „Unustatud tuba“. Ühtlasi toovad need, justkui eri ajastuist pärinevad salapärased maalid esile Jaan Manitski kunstikogu omapära: erinevad loomelaadid saavad siin võrdseks, traditsioonitruudus on sama väärtuslik kui kunstiuuendus.